Ratta päritolu

Tavaliselt peetakse ratast inimkonna vanimaks ja olulisimaks leiutiseks, nii et me võrdleme seda sageli tule kasutamisega. Tegelikult on inimkond tuld taltsutanud juba üle 1,5 miljoni aasta ja rataste kasutamise alustamiseks on kulunud vaid 6000 aastat.

Enne teravate ja vastupidavate tööriistade valdamist on inimestel võimatu omada ratastel sõidukeid. Kivist tööriistadega on raske puitu töödelda sobivaks silindrikujuliseks, rääkimata kodarate keerukusest. Seetõttu saab ratta välimus olla asi alles pärast pronksiaega.

Kuulus Ameerika antropoloog Robert Luwei väitis kunagi, et kõik rahvarattad, kes kasutavad ratastega sõidukeid, on otseselt ja kaudselt õppinud Babülooniast. Ameerika indiaanlased teadsid, et paatide veeretamisel palkide veeretamisel kasutati ka pöörlevaid rattaid ja neil oli veeremismäng, kuid nad ei mõelnud kunagi ratastega sõitmise mõtet.

Lu Wei' vaade ratta päritolule on ka enamiku arheoloogide seisukoht, kuid uued arheoloogilised avastused õõnestavad sageli aegunud teooriaid. Saksamaal Flintbeki megaliithaua all olnud urud jäid ajavahemikku 4800–4700 eKr. Poolast Bronocice'ist leitud autokujuline purk asus enne 4725 eKr, kuid moodustise seitse süsinik-14 dateerimist kippusid jõudma 4610-4440 eKr. Varasemad tõendid ratastega sõidukite kohta Lähis-Idas avastasid Ameerika arheoloog Baldia Süürias Uruki hilisemas asukohas. Rataste ja&seinapildiga mudel; veoauto" seal välja kaevati. Need asjad jätsid esivanemad 6400–6500 aastat tagasi.

Seetõttu võisid ratastega sõidukid ilmuda Euroopasse ja levinud seejärel Lähis-Idasse või olid idamaalased taas leiutatud.